---
Algab sellest, et kooliaasta lõpeb, Justus avastab, et tema õpilane, Boris Mänd, on oma ajaloo teadmised kõik raamatust maha kirjutanud ja tahab temaga sellest rääkida, aga ei saa temaga kokku. Lõpuks saab ja poiss on päris kurb ja kohkund, et õpetaja sellest teab.
Perekond tahab minan Narva-Jõesuhu puhkama, ent Justus ütleb, et tema ei lähe, sest tal on raamat vaja valmis kirjutada. (Sokratesest). Naine ning tütar on pettunud, ent lepivad siiski. Samuti sai mees koolis inspektorikoha. Siis möödub 2ndl, mees on oma raamatuga nii kaugel, et Sokrates ootab vanglas surma, mis lükkus edasi, sest ohvrilaev läks 30 päevaks ära. (7 meest ja 7 naist ohverdavad end Delosel). Pärast seda kohta ei oska mees enam edasi midagi kirjutada.
Siis kohtab ta juuditari Isabellat, kelle ema on kirjatarvete poes müüja. Isabella ja Justus lähevad jalutama, räägivad Sokratesest. Martin on neiust vaimustuses, kuigi too sobiks talle tütreks. Nad jalutavad mere äärde, nimetavad ühte purjekat ohvrilaevaks, mis läheb 30 päevaks Delosele. Isabella meeldib Justusele, ta viskab teda takjaga. Nad lepivad kokku, et keegi ei või teada saada, et nad kohtuvad. Niisiis hakkavad nad salaja edasi kohtuma.
Nad jätkavad oma kohtumistega, Isabella räägib Justusele, et talle ei meeldi ta ema, sest too piirab teda liiga palju. Ta vihjab oma jutus enesetapule, ent Martin ei saa sellest aru. Isabella mainib pidevalt ohvrilaeva ja 30 päeva. Nad hakkavad kohtuma ühes korteris, kus Isabella saab harjutada, kuni omanikud ära on. Isabella mängib Justusele, mispeale Justus tunneb, et on armunud ning nad veedavad oma esimese öö koos.
Isabella räägib Justusele, et nende suhe kestab 30 päeva, justnagu laevasõit. Justus saab naiselt ja lapselt kaardi, valetab neile, et kõik on samamoodi. Isabellaga kohtub edasi, enam neid ei huvita, kui keegi näeb. Ühel päeval tuleb Isabella ema neiut otsima, nad jäävad peaaegu vahele, aga õnneks ei jää, sest uks on lukus.
Mingil hetkel on Justus ja Isabella ranas, tülitsevad. Martin kutsub Isabella endale külla, kus neiu tunneb end nagu kodus. Mainib tütre pildi kohta, et kardab teda. Pärast öö koosveetmist ajab Justus neiu minema, sest kardab, et naabrid näevad. Hommikul räägibki naabriga, kes nagu vihjaks Isabellile, aga pole kindel ka.
Justus näeb unenägu, kus mees on 50 ja neiu 21 ja klass mängib talle vingerpussi. Nüüd kardab, et äkki Isebel mängib temaga ka samamoodi. Seepeale otsustab Justus selle afääri lõpetada ja ootab Isabellat. Neiu tulebki, astub taksost välja nii, et see on naabritele näha. Justus vihastab. Isebel seletab, miks hiljaks jäi. (Slp, et pidi seletama, miks padi kärsanud on ja miks nii palju suitsukonisid seal leidub.) Siis tülitsevad nad tugevalt, Isabella jookseb ära, Justus tahaks järgi joosta, ent ei tee seda.
Justus tahab oma eluga edasi minna. Üritab kirjutada, ent ei suuda. Läheb poodi ja kuuleb seal, et Isebel on end ära tapnud. Ta on šokis ning otsustab minna Isebeli koju, et küsida, mis juhtus. Isabella oli jätnud teate "Laev on Deloselt tagasi jõudnud.". Ainult Justus sai sellest aru, kuid ei öelnud seda kellelegi. Talle näidatakse ka Isebeli laipa. Ema arvas, et tema ongi süüdi, miks Isebel end ära tappis ja ta räägib sellest Justusele. Lõpuks läheb Justus koju tagasi, endiselt šokeeritud.
Justus külastab kõiki kohti, kus nad vanasti Isebeliga käisid. Ta kohtub vana ehitusmeistriga, kellega ta räägib Isebelist. Ta tunneb, et vajab kedagi, kellega sellest rääkida. Otsib üles politseiuurija Märt Saani. Nad joovad õlut ja räägivad sellest. Inspektor küsib Justuselt käel oleva haava kohta, mis oli takjast, aga Justus valetab ja ütleb, et see oli naelast. Samuti üritab leida oma kunagist armsamat Lydiat, kes on juba lapse saanud. Seega läheb kohvikusse, joob. Siis koju, tahab magama minna, aga ei saa, sest laes on kookon.
Kuna magada ei saa, võtab valget pulbrit, mis ta naine võtab, et magada. See tekitab aga hallutsinatsioone, ta näeb, et Isabella on elus ja et too räägib temaga. Samuti näeb, kuidas inimesed reageerivad, kui saavad teada, et ta oma naist pettis.
Ta lepib kokku endaga, et kui naiselt tuleb kiri, siis ta läheb ka Narva-Jõesuhu ja nii juhtubki. Ta saab ka kutse matusele, ent otsustab, et ei lähe. Kirjas mainib Astrid, et kohtus Boris Männiga ja see paneb Justuse kartma, et äkki tütar teab midagi üleliigset, sest Mänd oli näinud teda Isabellaga. Kohale jõudes läheb oma tütrega jalutama, räägib talle kõik ausalt ära, tütar algul ei mõista, aga pärast natukest nutmist mõistab ning nad kallistavad. Isa soovitab tütrel oma arvamust rohkem avaldama hakata ja mitte nii ema alluv olla. Siis lähevad koju tagasi ja teos lõppeb.
------
Kohustuslik kirjandus. Seda on hea lihtne lugeda, hindaks umbes 7/10, sest ei olnud päris selline, et "ohh, tahaks juba teada, mis edasi saab" ja see enesetapu sooritamine oli nii ette näha juba. Aga ma ei tea, keda Eesti kirjandus huvitab, laske käia, see pole halb raamat. :)
No comments:
Post a Comment